Albert of Riga or Albert of Livonia (Latvian: Alberts fon Buksthēvdens; German: Albert von Buxthoeven; c.1165 – 17 January 1229) was the third Bishop of Riga in Livonia. In 1201 he allegedly founded Riga, the modern capital of Latvia, and built the city's cathedral in 1221.

http://et.wikipedia.org/wiki/Albert_von_Buxh%C3%B6vden#Eestimaal

http://en.wikipedia.org/wiki/Daugavgr%C4%ABva_Castle

http://personendatenbank.germania-sacra.de/index/gnd/11864761X _Familiennamenvarianten Buxthoeven, Buxhoevden

https://www.buxhoeveden.net/index.php?link=2

Est:
https://et.m.wikipedia.org/w/index.php?title=Albert_(Riia_piiskop)&...

Albertus (hiljem omistatud nimed Albert von Buxhövden, Albert von Appeldern[1], Albert von Buxhoeveden, Albrecht von Buxthevden, Albert de Bekeshovede; umbes 1165 Bexhövede – 17. jaanuar 1229 Riia) oli Riia piiskop (Liivimaa piiskop) 1199. aastast kuni surmani 1229. aastal. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator, kelle valitsusajal alistati ka praeguse Eesti territoorium ja enamik praeguse Läti territooriumist.

Albert sündis tõenäoliselt Alam-Saksimaal, Bremenist põhjas asuvas Bekeshövedes, kus asus perekonna pealoss. Ta oli pärit ühiskondlikult silmapaistvast perekonnast, Buxhoevedenide perekonnast. 12. sajandi lõpus oli kümme selle perekonna liiget Hamburgi ja Bremeni peapiiskopkonnas kõrgetel ametikohtadel.[2] Alberti ema Aleydis oli Hamburgi ja Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolõde, isa pole teada. Hartwig II oli koos paljude teiste kloostrivendadega teinud kaasa Friedrich I Barbarossa aegse ristisõja pühale maale.[viide?]
Albertil oli viis venda: Theoderich (von der Ropp), Engelbert, Hermann, Rothmar ja Johannes. Tema suguvõsa kasutas teise perekonnanimena ka Appelderenit[3], seda ilmselt Bekeshövede lähedal asuva Apeleri järgi.

1199. aasta kevadel, enne 25. märtsi, pühitseti senine Bremeni toomhärra Albert Liivimaal paikneva Üksküla piiskopkonna kolmandaks piiskopiks. Esimesena oli Bremeni-Hamburgi peapiiskopkonna initsiatiivil Väina liivlaste aladel misjonitööga alustanud Meinhard, kes saabus Ükskülasse 1184. aastal ja piiskopiks sai 1186. aastal. Pärast Meinhardi surma järgnes talle piiskop Berthold, kes langes aga 1198. aastal lahingus liivlastega. Selleks ajaks oli paavst Coelestinus III, kelle poliitikat jätkas ka järgmine paavst Innocentius III, andnud oma heakskiidu ristisõdijate kasutamiseks Liivimaa ristiusuliste kaitsmiseks ja apostaatide karistamiseks, kuid praktikas hakati neid kasutama ka mittekristlaste usku sundimiseks. Albertil õnnestus ristisõjale saada ka Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetus.[4][5]

1200. aastal jõudis Albert umbes 1500 ristisõdija ja 23 laeva eesotsas Liivimaale ning asus seal tegutsema. Ta rajas 1201 Riia linna ning alustas selle ülesehitamist. 1202. aastal asutas ta Mõõgavendade ordu. Pärast esialgse linna rajamist andis piiskop ühe kolmandiku sellest Mõõgavendade ordule tänuks nende abi eest piiskopivõimu kaitsel ning liivlaste maa vallutamise eest (1207).[6]
Pärast Riia piiskopilinnuse rajamist viis Albert Liivimaa piiskopi residentsi Ikšķilest üle paremini kaitstud Riia linna ning senine Ikšķile ehk Üksküla piiskopkond sai Riia piiskopkonna nimetuse, kuid säilitas alluvuse Bremeni peapiiskopkonnale.[viide?]
1206. aastaks alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ning 1208. aastaks latgalid. Tema üritust toetasid nii paavst Innocentius III kui ka Saksa kuningas Philipp, kes tegi Albertist ka Saksa-Rooma riigivürst ja andis talle Liivimaa lääniks. 1209. aastast vabastas paavst Innocentius III piiskop Alberti Saksa-Rooma keisri vasallisõltuvusest allutades ta otse paavstivõimule ja nimetas Albertit Riia piiskopiks. 1215. aastal osales ta Lateraani kirikukogul, kus paavst lubas talle igakülgset toetust Liivimaa edasisel ristimisel ja võttis maa otseselt enda kaitse alla.[7]

Piiskop Albert asutas kloostrid Saaremaal ja Tartus ning asutas Sigulda, Võnnu, Aizkraukle linna, samuti 1202. aastal Daugava suudmesse tsistertslaste kloostri, mille asukohta nimetati Püha Nikolause mäeks ehk Dünamündeks (läti keeles Daugavgrīva). Sõdades vene vürstiriikidega koos Mõõgavendade orduga hävitati Koknese ja Jersika linn.[8] 1220. aastal asutas ta Riias pidalitõbiste varjupaiga laadse asutuse.[9]
Albert suri 17. jaanuaril 1229 ning maeti Riia toomkirikusse. 1773. aastal maeti tema säilmed ümber Riia Suurele kalmistule.