Juhan Käis

• Ohvitseride andmekogu
• Tartu Ülikool
• 1915. aasta 4. augustil sündinud Johannes Käis, hiljem tuntud kui Juhan Käis, oli mees, kelle julge pealehakkamine ning kavalus päästsid teda mitmetest tormilistest ohtudest ja elukäänakutest. Johannes Käis oli Tartu kaupmehe poeg, kes alustas oma haridusteed Tartu Linna XV algkoolis. Gümnaasiumihariduse omandas ta Hugo Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamise järel suundus ajateenistusse. Juba tollal oli tegemist väga aktiivse noormehega, gümnaasiumis õppides mängis ta orkestris ja oli tegev KL Tartu maleva Õppurmalevkonnas jaoülema abina. Pärast Tondi Sõjakooli lõpetamist lipniku auastmes, omistati talle 1940. aastal tegevuse eest Kaitseliidus nooremleitnandi auaste. 1936. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cum laude 1942. aastal. Õpingute algusest alates oli ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Ülikoolis õppimise ajal töötas Johannes Käis Tartu Perekonnaseisuametis ametnikuna kuni 1940. aastani ja pärast seda ametnikuna Tartu Tervishoiuosakonnas. Kahel korral proovis NKVD teda 1941. aastal arreteerida – esimesel korral sai ta tuttavate kaudu arreteerimisplaanidest teada ja tuttav arst tegi talle kokkuleppel selle vältimiseks pimesooleoperatsiooni, kuid see ei peatanud võimuorganeid ning kaks päeva hiljem tuldi teda jälle otsima. Seekord põgenes ta ema tallu Tartu lähedal, kust ta ennast küünis heinakuhjade vahel varjas.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1943 oli ta Tartu 2. politseijaoskonna ametnik ja teatris „Vanemuine“ orkestrant. Ta sai kutse ka Saksa armeese, kuid komissariaati minnes pani selga Eesti Vabariigi ohvitseri vormi, mis sarnanes Saksa armee vormile, ning läks ja teatas, et on juba arvatud Saksa armee koosseisu. Sellega päästis ta end rindele saatmisest. Tütar meenutab isa jutte, et isal oli plaan 1944. aastal metsavennaks minna, kuid tulevane abikaasa olevat ta ümber veennud. Nimelt oli Johannes Käisi abikaasa Liina Käis end metsas varjanud, ent otsustanud hoolimata omaste osalisest vastuseisust sealt ära tulla. Pärast kolmepäevast jalgsirännakut Tallinna oli ta kohanud Johannes Käisi ning nad otsustasid koos viimaste Saksa laevadega Eestist lahkuda. Veoautokastis jõuti Kuressaarde, kus saadi laeva peale ning hoolimata Punaarmee pommitamisest merel jõuti Saksamaale.

Saksamaal elasid nad neli aastat Baieri maakonnas Kempteni ja Augsburgi põgenikelaagrites. Tütar meenutab ema mälestusi, et see oli olnud väga raske aeg – toitu ei olnud saada ja nälg kimbutanud igaüht. 1948. aastal suundusid nad edasi Austraaliasse Queendslandi, kus Johannes Käis sai esmalt tööd kraavikaevajana, kuid hiljem töötas meditsiiniõe abina, raamatupidajana ja väikese äri omanikuna. Pärast kaheksat aastat Austraalias otsustati suunduda Kanadasse ning pere maabus Vancouveris, kust mindi edasi Torontosse. Torontos jätkas Johannes Käis tööd raamatupidamise- ja revideerimisvaldkonnas. Alates 1964. aastast kuni surmani oli ta Eesti Vabariigi valitsus eksiilis liige. Paar aastat enne oma surma lõpetas ta töötamise ning suri 1984. aastal kopsuvähki. Eestit ta kahjuks ei jõudnud ega saanud külastada ning siinsete sugulaste olukorra kohta sai infot läbi Punase Risti. Küll aga õnnestus 1972. aastal tema tütrel tulla Eestisse turistina.

Kogu oma elu oli Johannes Käis sügavalt pühendunud Eestile ning eestlastele. Nii Saksamaal, Austraalias kui ka Kanadas olles oli ta ikka tegevuses eestlaste ja Eesti seltsidega. Tütar iseloomustab teda kui tugevat hingelist eestlast. Oma tegevusega eksiilvalitsuses ja Pätsi autoritaarsusevastase hoiakuga teenis ta vastakaid hinnanguid Toronto eestlaste seltskonnas. Kuid ta hoidis pidevalt silma peal Eestis toimuval ning tütre sõnade järgi oleks Eesti iseseisvumise nägemine talle suur kingitus ja rõõm olnud.

• II maailmasõda; DP laagrid; sünni/perekonna üksikasjad Arolsen arhiivis, Saksamaal.
• TLÜAR väliseesti isikud
• Juhan Käis 50-aastane. // Meie Elu (Toronto, Kanada), 1965, 12. aug., nr. 32, lk. 8 : foto. Allk.: K. A.
• http://estonianworld.com/life/my-grandmothers-shoes-my-grandfathers...
• Meie Elu = Our life, November 22, 1984, lk. 6
• Vaba Eestlane (Toronto : 1952-2001) nr.86, 20. november 1984, lk 4