http://www.ra.ee/dgs/guide.php?tid=77&iid=&tbn=1&lev=ye...
Liisuheitmisel nekrutikandidaatideks saanud noormehed toodi nekrutiametisse, kus nad arstlikult läbi vaadati ja mõõdeti. Kõlblikeks tunnistatud kanti lõpp- ehk formularnimekirja. Trükitud blanketile kirjutati järjekorras iga nekruti kohta järgmised andmed: täielik nimi (ees- isa ja ka perekonnanimi, kui see juba olemas oli), vanus aastates, kasv arssinates ja verssokites, isikupärased tunnused (näo ja ninakuju, silmade ja juuste värv, sünnimärgid, rõuge- ja haavaarmid jne), kust nekrut võetud (maakond, kihelkond, mõis ja kellele mõis kuulus), sotsiaalne päritolu (maalt pärit nekruti korral kas ta on talupoeg või mõisateenija; linnast pärit nekruti korral kas on tsunftiliige, linlane, vaba- või linnatalupoeg), värbamise kuupäev, perekonnaseis (abielus olevatel meestel ka laste arv), usutunnistus, kirjaoskuse tase (kirjaoskamatu, oskab lugeda või oskab lugeda ja kirjutada mõnes keeles), nekruti käsitöö- või ametioskused.
Oma usaldusväärsuse, massilise säilimise ja läbitöötamisvõimaluste poolest omavad suurt tähtsust Eestimaa Kroonupalati ja maakondade väeteenistuskomisjonide fondides olevad nekrutinimekirjad. Eestimaa kubermangu kohta on nekrutite formularnimekirjad säilinud Eestimaa Kroonupalati fondis. Liivimaa kubermangu Eesti ala kohta ei ole aga formularnimekirju kuigi palju säilinud.
1868. aastast lühendati teenistusaega 20 aastalt 15 aastale, millest 10 aastat tuli olla tegevteenistuses, ülejäänud viis armee reservis.
1874. aasta 1. jaanuari seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja. Ametlikus asjaajamises ei kasutatud värvatu kohta enam nimetust ”nekrut”, vaid sõjaväkke võetuid nimetati noorsõduriteks. Teenistusaja pikkus sõltus haridustasemest. Soodustusi ja vabastusi andsid perekonnaseis ja perekondlikud põhjused. Esimesse soodustuskategooriasse kuulusid perede ainukesed pojad või ainsad töövõimetute vanemate toitjad, teise perede ainukesed töövõimelised pojad, kui peredes oli veel teisi töövõimetuid lapsi, olenemata sellest, kas isa oli töövõimeline või mitte. Kõik nimetatud isikud vabastati tegevteenistusest ja arvati kohe maakaitseväkke. Tegevteenistuseks vajalik arv noorsõdureid saadi täis liisutõmbamisega. Liisku võeti üks kord elus. Sõjaväkke võeti alati vähem, kui oli tegelikult 21-aastasi. Need, kes liisuheitmisest vabastatud olid, arvati 40-aastaseks saamiseni maakaitseväkke ja kutsuti tegevteenistusse vaid sõja korral. Rahuajal värvati 25-30% kutsealuste üldarvust. Eestis võeti sõjaväkke igal aastal 1200-2200 noorsõdurit.
Problem with this page?
