Eesti rahva iive

Mõtteid valitsuskoalitsioonile, parlamendile ja avalikkusele.
Kuidas saada pensionäride abiga üle mitmest murest.

Hiljuti käis ajakirjandusest läbi murenoot, et meie iive on jälle miinusesse kaldunud. Samuti kõlab igast kandist signaale, et noored lahkuvad riigist. See on suurem probleem, kui esmapilgul paistab: ei ole inimesi ei ole riiki. Ei ole noori töövõimelisi inimesi, ei ole vanadel pensionit. Ei ole lapsi, ei ole tööd lasteaiaõpetajatel, kooliõpetajatel, lastearstidel jne. Taolist mõttearendust võiks jätkata veel ja veel. Kui juhtida tähelepanu ühele või teisele probleemile, peaks olema ka mingi omapoolne nägemus, kuidas murest üle saada. Järgnevalt tahaksingi esitada üldiseks aruteluks oma versiooni, mis võib nii mõnelgi turja punaseks ajada, kuid siiski.

Praegune olukord, kus töötavad pensionärid saavad palga ja lisaks veel pensioni sada protsenti puhtalt kätte, ei ole õige nii inimeste kui ka Riigi strateegilisest seisukohast. Nimelt tuleks taastada (mitte üks-ühele), kunagi kehtinud kord. Töötavate pensionäride pensione tuleks väheke kärpida. Mitte selle pärast, et kahju on, vaid kindla eesmärgi nimel säilitada Eesti rahva ja riigi kestvus ning parandada tunduvalt meie kõigi eksistentsi võimet.

Selleks oleks vaja töötava pensionäri pension kas maksustada tulumaksuga, võtta pensionilt mingi märkimistvääriv protsent või midagi sarnast. Hetkel on olukord selline, et pensioniealised inimesed ei soovi väljateenitud puhkusele jääda, sest neil on ju kasulik rahulikult edasi töötada, kuna pension muutub justkui lisatulu allikaks. Siia on sisse põimunud ka sotsiaalne ebavõrdsuse aspekt. Nimelt osadel pensionäridel ei luba tervis tööl käia. Nemad jäävad pensionile ja elavad sellest, sealjuures ravimitele palju raha kulutades. Tervemad käivad tööl edasi ja elavad märksa jõukamalt, käivad palmi all jne.

Probleem on selles, et pensionärid hoiavad töökohti kinni, kust neid kuidagi ei kanguta, aga noored, kelle õlgadel on meie riigi iive ja suurem osa maksudest, on silmitsi probleemiga kuidas toime tulla. Pensionärid erastasid oma korterid või on neil eramud veel okupatsiooni ajast. Noored, kes peaksid peresid looma ja lapsi kasvatama, “istuvad lõhkise küna ees”, kus seda teha!?. Ei anna ju pangadki eluasemelaenu kui ei ole sissetulekut ja õigesti teevad, sest kui tööd ei ole, millisel moel siis laenu kustutama hakatakse. Nii ongi tekkinud omamoodi nõiaring.

Minu suguvõsas on nii lapsi, noori kui ka psenionäre. Nende pealt on kõik meie ühiskonna lõiked näha. Oma sugulasi tundes julgen küll öelda, et pensionil olevate inimeste materiaalsed mured on märksa väiksemad, kui noortel (ise olen kuldses keskeas). Pensionäridel ei ole tohutuid eluasemelaene, kulukas laste kasvatamine on selja taga ja nad saavad kenasti hakkama ning üritavad olla veel toeks oma täiskasvanud lastele ja lastelastele. Loomulikult nende elatustase ei küündi kaugeltki Skandinaaviamaade pensionäride omani, kuid midagi katastroofilist ka ei tähelda.

Minu mõttekäik tüürib selles suunas, et töötavate pensionäride pensionite kärpega saaks leevendada mitut muret. Osad pensioniealised jääks koju, kui neil ei oleks väga kasulik töökohast kinni hoida. Sellega teeksid ruumi noorematele. Siin olgem ausad, et ka töövõimelisematele. Tõuseks noorte võimekus peret luua. Raha, mis laekuks tööle jäävate pensioniealiste pensionide kärpest tuleks suunata emapalkadesse. Nimelt nende vahendite arvelt võiks pikendada emapalka kuni kahe aastani. Uskuge mind iive tõuseb. Samas leeveneks lasteaedade sõimekohtade probleem. Lisaks ei oleks vaja neid ka nii palju juurde luua, kui ema lapsega kauem kodus saab olla. Ka sellest tuleks kokkuhoid ja mis on väga oluline, pikeneks väikelaste õnnelik lapsepõlv ema seltsis.

Kokkuvõtvalt leian, et see on igati kaalumist väärt ettepanek, millest võidaksid tulevikus ka need praegu töötavad pensioniealised inimesed, kelle kauka kallale ma selle kirjutisega justkui läksin. Nemadki vananevad jätkuvalt ja nendelgi läheb tulevikus vaja maksumaksjaid, kes neile pensioniks raha teenivad.